Korg on maha saanud uue seadmega Kaossi toodete seeriast. Nimelt tutvustas Korg NAMM 2010 raames KAOSSILATOR PROd, edasiarendust ülipopulaarsele tootele Kaossilator. Tundub, et tegemist on seadmega, mis jagab geene nii väikese Kaossilatoriga kui ka Kaoss PAD KP3ga. Tegemist on väga intuitiivse tööristaga, mida demonstreerib ka järgnev video. Küsimus on muidugi selles, et kas seade vastab ka tõsisemate muusikategijate ootustele või kukub pigem sinna mänguasjade sahtlisse. Igatahes oma silm on kuningas.

Hinnainfo ei ole küll ametlik, kuid mõnede allikate kohaselt jääb hind esialgu USAs 500 dollari kanti, seega peab see seade ikka rohkem, kui mänguasi olema, et oma hinda väärt olla.

Sellel nädalal on meie podcast pisut teistsuguses võtmes. Nimelt kasutasime Andrusega ära Hannese puudumist ja kruttisime natuke kurjemat tehnosaundi.

Loodetavasti toob see särtsu teie nädalasse.

Kaanepilt on filmist Perfect Storm. Umbes niisugune tunne on seda muusikat kuulates ja aknast välja vaadates küll.

Ilusat uut nädalat kõigile. Tegime eelmisel nädalal teile kuulamiseks ühe podcasti. Oleme otsustanud seda regulaarse asjane tegema hakata. Ilmumise sagedus ja muusikavalik peavad veel paika loksuma aga kindlasti ei jää see viimaseks. Stay tuned!

Avastasin SunDance filmifestivali kohta netist materjali uurides sellise tüübi nagu Mike Relm. Mees on leidnud väga huvitava ja omanäolise lahenduse muusika ja visuaalkunsti ühendamiseks. Ma küll ei tea tehnilisi üksikasju selle kohta, kuidas ta seda täpselt teeb, aga püüan välja uurida. Paistab, et see on seotud Serato taolise asja ja video mängimise ühendamisega. Igatahes väga põnev ja teistmoodi.

Lisaks sellele on Mike Relm ka andekas filmirežisöör ning ühte tema stiilinäidet saab näha siin:

Poleks uskunudki, et me nii kärmed poisid oleme. Igatahes täna 23.01.2010 Levikas mängime uusi plaate Teie rõõmuks. Oodata võib diskot, haussi, tehnot ja dubsteppi ning kõike mis nende vahele jääb. Võtke sõbrad kaasa ja teeme möllu. Uksed avatakse orienteeruvalt 23.00, piletit pole ja jook on odav. Niiet kohtume urus.

Mõni aeg tagasi sai siin arutletud analoog ja digitaaltehnika erinevuste ja sarnasuste üle. Järgnev video demonstreerib vägagi elavalt seda, et ei ole vahet kas analoog või digitaal, kui sul on tõsiselt midagi öelda. Tõeline looming sünnib alati hoolimata vahenditest. Järgnevas videos demonstreerib saksamaalt pärit dj rafik, kes on muuhulgas ka dmc dj maailmameister , väga ilmekalt, et digitaaltehnika võimaldab teha kõike seda, mida analoog ning tõenäoliselt rohkemgi. See mees ei ole ilmselt eksinud digimaailma võimaluste segapuntrasse, vaid teab üsna täpselt, mida ta teeb. Muidugi ei saa mainimata jätta, et Native Instruments on selle video näol ka päris võimsa promotööga hakkama saanud.

Tegime siin Antsuga ühe väikese vabakäelise selg selja vastu sessiooni. Tegemist on sellise seguga minimalist karmima tehnoni välja. 70 minutit suht koht puhast tehno andmist, väga suuri üllatusi ei esine. Loodetavasti puhub see elu sisse ka teie nädalalõpule.

Mixi saab alla laadida siit. (parem klõps ja save as…) Lugude nimekirja ei ole

Viimasel ajal on palju juttu olnud analoog ja digitaaltehnika võrdlemisest ja seda väga mitmes kontekstis. Loomulikult kerkib kõigis kontekstides alati inimlik küsimus, et kumb on siis parem?

Teemad, mis mind peamiselt köidavad on ühest küljest fotograafia ja teisest küljest dj maailm. Huvitaval kombel joonistuvad minu jaoks mõlemas valdkonnas välja sarnased jooned. Nii olen ma ühest küljest õnnelik digiajastu pealetungi üle. See võimaldab paljudel inimestel küllaltki kiire õppimiskõveraga alustada tegevusega mõlemas valdkonnas. Kahjuks kipub see sama digiajastu aga tapma ka hingestatust. Üha rohkem näeme/kuuleme pilte ja lugusid, mis on tehniliselt küll väga head, kuid millel ei ole vaatajale/kuulajale midagi öelda.

Mäletan aega, kui muusika tuli endale tingimata hankida vinüülplaadil. Igaüks minu tutvusringkonnas püüdis leida lood, mis just teda kõige rohkem kõnetasid ning nende lugude vinüülidel leidmine ei olnud alati lihtne. See keerukus aga tekitas alati teatud seotuse nende lugudega. Need plaadid kõnetasid omanikku ja neil oli eriline tähendus. Dj tundis igat plaati oma plaadikotis ning üldjoontes koosnesid need plaadikotid ka küllaltki erinevatest plaatidest. Digiajastul saab aga igaüks osta naabrimehega identse kõvaketta täie digtiaalmuusikat ja nendega tantsusaali marssida.

Digiajastul on pidudel mängitav muusika järjest kiiremas muutumises, individuaalsed lood omavad järjest vähem tähendust. Mida ma kardan on, et see suund liigub kaugemale ka üldisest hingestatusest ja kvaliteedist. Kvantiteet kipub tapma kvaliteeti. Ärge saage minust valesti aru, ma emban kahe käega võimalust osta internetist muusikat, kuid odavad ja kergesti hangitavad lood on ka just seda- odavad ja ka suhtumine on kui odavasse asjasse ikka. Kas küsimus on ikka ainult rahas mida peame nende lugude saamiseks maksma… mitte tingimata. Olulist rolli mängib siin kindlasti ka nende lugude omandamise lihtsus. Kui lood on vaid ühe kliki ja ühe dollari kaugusel, siis on nende omandamise väärtus lihtsalt väga väike.

Samad tendentsid kerkivad laias laastus esile ka fotograafias. Internet on uppumas halbadesse piltidesse. Samas on neid halbu pilte võimalik väga odavalt pildipankadest saada. Kuid see on vaid asja üks külg. See, et pildi tegemine ei maksa midagi, võimaldab inimestel toota lademetes rämpsu. Mäletan ka seda aega kui pildistada sai vaid filmile. Siis pidi ikka väga hoolikalt kaaluma, kas ja millal vajutada päästikule. Iga pilt oli kallis ja keerukas, seega omas ka oluliselt suuremat väärtust.

Veelkord, mul ei ole midagi digiajastu mugavuste vastu. Loomulikult ostan ka mina muusikat internetist digikujul ja pildistan suurema osa pilte digikaameraga. Aga ma püüan leida ennast kõnetavad lood ka vinüülidel ning pildistan aegajalt filimikaameraga, et mitte unustada seda tunnet. Seda meditatsiooni laadset tunnet, mis peaks eelnema igale pildile… igale dj setile, kus sa astud sammu tagasi ja mõtled sellele, mida sa tahad teha ja alles siis vajutad päästikule.

Kahjuks ei ole ka mina sellest kõigest pääsenud ja liigagi tihti avastan ennast muusikalademete otsas, mida mul ei ole aega isegi läbi kuulata või pildi hunniku otsast peale kontserti, millest rohkem kui pooled pean kohe ära kustutama. Ehk kirjutangi seda rohkem endale kui teile. Olen ühtaegu õnnelik ja õnnetu selle üle, et internet ja digitehnika areng on andnud meile nii laiad võimalused.

Nagu keegi tark mees kunagi on öelnud. Odavad asjad toodavad odavaid inimesi ja odavatest inimestest moodustub odav ühiskond. Püüame siis rohkem mõelda kvaliteedile ja mitte liialt rõõmustada väga odavate asjade laia leviku üle. Püüame kasvõi vahetevahel pöörduda tagasi oma juurte juurde ning mõtiskleda ja pidurit tõmmata.

Kuid mida ma siis selle pika jutuga tahtsin öelda. Pange arvuti kinni ja mingi tuhnige kusagil plaadipoes, minge kinno, käige mõnel kontsertil, minge sõpradega pubisse või minge kunstinäitusele. Ärge passige internetis mõttega, et see ongi uus asendus päriselule. Minge välja igal võimalusel,  imesid juhtub seal oluliselt rohkem kui arvutiekraanil.

Ilusat eesootavat nädalavahetust!

P.S. Pildil Di Grisogono Meccanica DG kell, mis näeb välja digitaalne, kuid on täielikult analoog

Avastasin ühe laheda käsitluse trummi ja bassi ajaloo kohta. Kindlasti ei ole tegemist mingi absoluutse tõega või täpse kirjeldusega selle kohta, mis juhtus ja seda nendib ka autor. Autor on Kanadast, seega peab aru saama, et tema nägemus asjast võib olla veidi viltune . Küll aga on tegemist ühe versiooniga sellest, kuidas see muusika on läbi 20 viimase aasta arenenud. Ise leidsin sealt palju äratundmisrõõmu, küll aga ka märkasin, et paljut ei olnud autor kas aja- või teadmistepuudusel käsitlenud. Igatahes on tegemist päris vahva kiirkursusega jungle ja drum and bass muusika ajaloost, mida julgen täitsa soovitada. Artikli leiab siit.

Üks päris äge leht oli vanasti ka Back to The Old Skool, kuid praegu sinna pilku visates tundus seal domineerivat pigem mingi kaubamaja teema, kui informatiivsed artiklid. Võibolla õnnestub seal ringi tuulates ka need vanad artillid üles leida. Seal oli igatahes vanasti päris asjalik ja veidi detailiderohkem käsitlus sellest kust see muusika tuleb ja kuhu liigub. Igatahes inimestel kellel kohe suurest kaubapakkumisest närv mustaks ei lähe soovitan ka seal natuke ringi tuhnida.

Miks ma üldse sellest kõigest räägin… Tahtsin tegelikult mingit taustainfot sellise loo kohta nagu Lennie De Ice – We Are I.E. ning selle käigus leidsin ka ülaltoodud artikli. Lennie De Ice enda ja tema loo kohta saab veidi rohkem teada siit.

Lõpuks on see hetk saabunud, kui meie usin seltskond toob teieni esimese ürituse stroboseeliku egiidi all. Teie kõigi kaasabil soovime sellest teha meeldiva traditsiooni. Kuna usun, et inimestesse, nende ideedesse, uskumustesse ja unistustesse tuleb suhtuda tõsiselt aga iseendasse kerge huumoriga, siis otsustasimegi teha ürituse tõsisele muusikasõbrale väikeses enesehuumori võtmes.
Kitsaks läheb reedel 13ndal Valli 1 asuvas endises peldikus ning nüüdses baaris Moonshine. Sissepääs on tasuta! Tule kohale ja võta sõbrad kaasa. Õlu on öö läbi vaid 30 kr. Muusika valik on lai ning midagi endale meelepärast leiab loodetavasti iga muusikasõber.

Flaier trüki ka kindlasti välja ja võta kaasa, selle alusel saab plaadikeerutajatele õlut osta  Kui sul kodus printerit ei ole, noh… siis saab seda ka ilma flaierita teha.

Ja et ootamine liiga pikana ei tunduks, siis oleme sulle teinud koguni kaks soojendusmiksi.

mix 1 ja mix 2