
Viimasel ajal on palju juttu olnud analoog ja digitaaltehnika võrdlemisest ja seda väga mitmes kontekstis. Loomulikult kerkib kõigis kontekstides alati inimlik küsimus, et kumb on siis parem?
Teemad, mis mind peamiselt köidavad on ühest küljest fotograafia ja teisest küljest dj maailm. Huvitaval kombel joonistuvad minu jaoks mõlemas valdkonnas välja sarnased jooned. Nii olen ma ühest küljest õnnelik digiajastu pealetungi üle. See võimaldab paljudel inimestel küllaltki kiire õppimiskõveraga alustada tegevusega mõlemas valdkonnas. Kahjuks kipub see sama digiajastu aga tapma ka hingestatust. Üha rohkem näeme/kuuleme pilte ja lugusid, mis on tehniliselt küll väga head, kuid millel ei ole vaatajale/kuulajale midagi öelda.
Mäletan aega, kui muusika tuli endale tingimata hankida vinüülplaadil. Igaüks minu tutvusringkonnas püüdis leida lood, mis just teda kõige rohkem kõnetasid ning nende lugude vinüülidel leidmine ei olnud alati lihtne. See keerukus aga tekitas alati teatud seotuse nende lugudega. Need plaadid kõnetasid omanikku ja neil oli eriline tähendus. Dj tundis igat plaati oma plaadikotis ning üldjoontes koosnesid need plaadikotid ka küllaltki erinevatest plaatidest. Digiajastul saab aga igaüks osta naabrimehega identse kõvaketta täie digtiaalmuusikat ja nendega tantsusaali marssida.
Digiajastul on pidudel mängitav muusika järjest kiiremas muutumises, individuaalsed lood omavad järjest vähem tähendust. Mida ma kardan on, et see suund liigub kaugemale ka üldisest hingestatusest ja kvaliteedist. Kvantiteet kipub tapma kvaliteeti. Ärge saage minust valesti aru, ma emban kahe käega võimalust osta internetist muusikat, kuid odavad ja kergesti hangitavad lood on ka just seda- odavad ja ka suhtumine on kui odavasse asjasse ikka. Kas küsimus on ikka ainult rahas mida peame nende lugude saamiseks maksma… mitte tingimata. Olulist rolli mängib siin kindlasti ka nende lugude omandamise lihtsus. Kui lood on vaid ühe kliki ja ühe dollari kaugusel, siis on nende omandamise väärtus lihtsalt väga väike.
Samad tendentsid kerkivad laias laastus esile ka fotograafias. Internet on uppumas halbadesse piltidesse. Samas on neid halbu pilte võimalik väga odavalt pildipankadest saada. Kuid see on vaid asja üks külg. See, et pildi tegemine ei maksa midagi, võimaldab inimestel toota lademetes rämpsu. Mäletan ka seda aega kui pildistada sai vaid filmile. Siis pidi ikka väga hoolikalt kaaluma, kas ja millal vajutada päästikule. Iga pilt oli kallis ja keerukas, seega omas ka oluliselt suuremat väärtust.
Veelkord, mul ei ole midagi digiajastu mugavuste vastu. Loomulikult ostan ka mina muusikat internetist digikujul ja pildistan suurema osa pilte digikaameraga. Aga ma püüan leida ennast kõnetavad lood ka vinüülidel ning pildistan aegajalt filimikaameraga, et mitte unustada seda tunnet. Seda meditatsiooni laadset tunnet, mis peaks eelnema igale pildile… igale dj setile, kus sa astud sammu tagasi ja mõtled sellele, mida sa tahad teha ja alles siis vajutad päästikule.
Kahjuks ei ole ka mina sellest kõigest pääsenud ja liigagi tihti avastan ennast muusikalademete otsas, mida mul ei ole aega isegi läbi kuulata või pildi hunniku otsast peale kontserti, millest rohkem kui pooled pean kohe ära kustutama. Ehk kirjutangi seda rohkem endale kui teile. Olen ühtaegu õnnelik ja õnnetu selle üle, et internet ja digitehnika areng on andnud meile nii laiad võimalused.
Nagu keegi tark mees kunagi on öelnud. Odavad asjad toodavad odavaid inimesi ja odavatest inimestest moodustub odav ühiskond. Püüame siis rohkem mõelda kvaliteedile ja mitte liialt rõõmustada väga odavate asjade laia leviku üle. Püüame kasvõi vahetevahel pöörduda tagasi oma juurte juurde ning mõtiskleda ja pidurit tõmmata.
Kuid mida ma siis selle pika jutuga tahtsin öelda. Pange arvuti kinni ja mingi tuhnige kusagil plaadipoes, minge kinno, käige mõnel kontsertil, minge sõpradega pubisse või minge kunstinäitusele. Ärge passige internetis mõttega, et see ongi uus asendus päriselule. Minge välja igal võimalusel, imesid juhtub seal oluliselt rohkem kui arvutiekraanil.
Ilusat eesootavat nädalavahetust!
P.S. Pildil Di Grisogono Meccanica DG kell, mis näeb välja digitaalne, kuid on täielikult analoog