Siit tulevad kahe viimase nädala pildid. Parem hilja, kui mitte kunagi.

Eelmise nädalal Tatus tehtud pildid siin:

Sellel nädalavahetusel andis Soterios kontserdi Von Krahlis, mis muu hulgas oli tõeliselt raju. Big up!

Pildid siin:

Käis siis selline rockihiid üle lahe põhjanaabrite juures. Sain võimaluse mõned pildid teha seal. Kuigi kord oli karm nagu suurte staaride puhul ikka, tuli mõni kaader välja ka. Aeti aedikusse, paar klõpsu ja siis jälle aedikust välja ja fotokola käest ära. Nagu see asi ikka käib.

Kontsert ise oli väga emotsionaalne. Lihtsalt uskumatu on vaadata kuidas üle kuuekümnesed taadid kütavad rajumalt, kui paljud oluliselt noorematest meestest koosnevad bändid. Täiesti toores jõud oli selles esinemises sees, mida ei saa kuidagi edasi anda ega seletada. Plaadid või videod selle bändi metsikust ikka täiel määral edasi ei anna. Kogu selle kontserdi aja oli õhus, lisaks maailmarekordilisele helivõimsusele, see miski, mida ma ei ole siiani ühegi teise bändi juures näinud, kuulnud ega tundnud. Igatahes etteaste oli aus. Mõned pildid postituse lõpus. Loodetavasti saate õigepea näha ka ülejäänusid.

Edit: ülejäänud pildid siin.

Viimasel ajal on palju juttu olnud analoog ja digitaaltehnika võrdlemisest ja seda väga mitmes kontekstis. Loomulikult kerkib kõigis kontekstides alati inimlik küsimus, et kumb on siis parem?

Teemad, mis mind peamiselt köidavad on ühest küljest fotograafia ja teisest küljest dj maailm. Huvitaval kombel joonistuvad minu jaoks mõlemas valdkonnas välja sarnased jooned. Nii olen ma ühest küljest õnnelik digiajastu pealetungi üle. See võimaldab paljudel inimestel küllaltki kiire õppimiskõveraga alustada tegevusega mõlemas valdkonnas. Kahjuks kipub see sama digiajastu aga tapma ka hingestatust. Üha rohkem näeme/kuuleme pilte ja lugusid, mis on tehniliselt küll väga head, kuid millel ei ole vaatajale/kuulajale midagi öelda.

Mäletan aega, kui muusika tuli endale tingimata hankida vinüülplaadil. Igaüks minu tutvusringkonnas püüdis leida lood, mis just teda kõige rohkem kõnetasid ning nende lugude vinüülidel leidmine ei olnud alati lihtne. See keerukus aga tekitas alati teatud seotuse nende lugudega. Need plaadid kõnetasid omanikku ja neil oli eriline tähendus. Dj tundis igat plaati oma plaadikotis ning üldjoontes koosnesid need plaadikotid ka küllaltki erinevatest plaatidest. Digiajastul saab aga igaüks osta naabrimehega identse kõvaketta täie digtiaalmuusikat ja nendega tantsusaali marssida.

Digiajastul on pidudel mängitav muusika järjest kiiremas muutumises, individuaalsed lood omavad järjest vähem tähendust. Mida ma kardan on, et see suund liigub kaugemale ka üldisest hingestatusest ja kvaliteedist. Kvantiteet kipub tapma kvaliteeti. Ärge saage minust valesti aru, ma emban kahe käega võimalust osta internetist muusikat, kuid odavad ja kergesti hangitavad lood on ka just seda- odavad ja ka suhtumine on kui odavasse asjasse ikka. Kas küsimus on ikka ainult rahas mida peame nende lugude saamiseks maksma… mitte tingimata. Olulist rolli mängib siin kindlasti ka nende lugude omandamise lihtsus. Kui lood on vaid ühe kliki ja ühe dollari kaugusel, siis on nende omandamise väärtus lihtsalt väga väike.

Samad tendentsid kerkivad laias laastus esile ka fotograafias. Internet on uppumas halbadesse piltidesse. Samas on neid halbu pilte võimalik väga odavalt pildipankadest saada. Kuid see on vaid asja üks külg. See, et pildi tegemine ei maksa midagi, võimaldab inimestel toota lademetes rämpsu. Mäletan ka seda aega kui pildistada sai vaid filmile. Siis pidi ikka väga hoolikalt kaaluma, kas ja millal vajutada päästikule. Iga pilt oli kallis ja keerukas, seega omas ka oluliselt suuremat väärtust.

Veelkord, mul ei ole midagi digiajastu mugavuste vastu. Loomulikult ostan ka mina muusikat internetist digikujul ja pildistan suurema osa pilte digikaameraga. Aga ma püüan leida ennast kõnetavad lood ka vinüülidel ning pildistan aegajalt filimikaameraga, et mitte unustada seda tunnet. Seda meditatsiooni laadset tunnet, mis peaks eelnema igale pildile… igale dj setile, kus sa astud sammu tagasi ja mõtled sellele, mida sa tahad teha ja alles siis vajutad päästikule.

Kahjuks ei ole ka mina sellest kõigest pääsenud ja liigagi tihti avastan ennast muusikalademete otsas, mida mul ei ole aega isegi läbi kuulata või pildi hunniku otsast peale kontserti, millest rohkem kui pooled pean kohe ära kustutama. Ehk kirjutangi seda rohkem endale kui teile. Olen ühtaegu õnnelik ja õnnetu selle üle, et internet ja digitehnika areng on andnud meile nii laiad võimalused.

Nagu keegi tark mees kunagi on öelnud. Odavad asjad toodavad odavaid inimesi ja odavatest inimestest moodustub odav ühiskond. Püüame siis rohkem mõelda kvaliteedile ja mitte liialt rõõmustada väga odavate asjade laia leviku üle. Püüame kasvõi vahetevahel pöörduda tagasi oma juurte juurde ning mõtiskleda ja pidurit tõmmata.

Kuid mida ma siis selle pika jutuga tahtsin öelda. Pange arvuti kinni ja mingi tuhnige kusagil plaadipoes, minge kinno, käige mõnel kontsertil, minge sõpradega pubisse või minge kunstinäitusele. Ärge passige internetis mõttega, et see ongi uus asendus päriselule. Minge välja igal võimalusel,  imesid juhtub seal oluliselt rohkem kui arvutiekraanil.

Ilusat eesootavat nädalavahetust!

P.S. Pildil Di Grisogono Meccanica DG kell, mis näeb välja digitaalne, kuid on täielikult analoog

Kuidagi väga Soteriose keskseks on see blogi kiskunud viimasel ajal. Möödunud nädalavahetusel käis ansambel Soterios minu juures stuudios ja püüdsime teha mõned vahvad promopildid. Üks pilt ka siia teile vaatamiseks:

Lisaks sellele esineb Soterios tuleval nädalavahetusel 12.12.2009 Riias klubis Depo . Julgen väita, et parim pidu kogu Baltikumis toimub sellel nädalavahetusel just seal.

Vaata kaarti

Nagu nädala algul lubatud, siis natuke audiovisuaalset materjali ansambel Soteriose tegemistest teilegi vaatamiseks/kuulamiseks. Esmalt olin võlgu juba 7ndal novembril Tartus klubis Plink Plonk toimunud kontserdi pildid. Need leiab siit.

Ning mõned pildid ka väga lahedast nädalavahetusest 21. novembril Narvas klubis Ro-Ro leiab siit.

Üks väike videolõik sai ka Narvas tehtud. Heli ja pildikvaliteet jätab küll kõvasti soovida, millest suure osa võib youtube vahva kompresseerimise kaela ajada (peab ilmselt natuke uurida kuidas teha asju mis ka seal paremini kõlaks), aga mingi ettekujutuse toimunust ehk siiski saab…

Jälle on päris pikk paus kirjatükkide vahele tulnud, kuid väga kiired ajad on olnud. Nagu tähelepanelikumad teist juba märkasid sai Stroboseeliku blogi endale logo. Blogiga on poistel küll suured plaanid aga tegudeni ei ole veel jõutud. Kannatlikke ootajaid premeeritakse loodetavasti varem või hiljem tihedama sisuga.

Seniks aga üks väike video fotograafia rindelt. Tegin tänapäevaste välkude kiire laadimiskiiruse ja kaamerate sarivõtte kiiruste ära kasutamisest juttu siin. Fotograaf Chase Jarvis, kellest siin ka varasemalt juttu on olnud on kasutanud samasuguseid võimalusi mõnevõrra teistsuguse tulemuse saamiseks. Nimelt tegi Chase samasugust tehnikat kasutades fotomontaaži SanDiski reklaamikampaania jaoks. Veelgi parem on see, et Chase tegi sellest ka video, kus ta selgitab kuidas ta seda tegi. Video postituse lõpus.

Sellel nädalavahetusel käis Eestis Dub Fx, juba suure hulga poolehoidjaid võitnud tänavamuusik. Kui sa ei tea veel, kes on Dub Fx, siis siin on lühitutvustus. Siinkirjutaja käis artisti uudistamas Pärnu Kontserdimajas, kuigi kõnealune beatboxi mees tegi täismajad veel mitmel pool mujalgi üle Eesti. Kontserdimajas toimunud etteaste tegid väga nauditavaks suurepärane heli- ja valguslahendus ning võimalus hapnikurikast õhku hingata, mille poolest teised nädalavahetusel toimunud Dub Fx etteasted silma ei paistnud. Kustumatu mulje jättis kogu show igatahes. Pildid üritusest siin.

Juba mõni aeg tagasi jäi mulle silma ajakirja kaas, mis oli pildistatud (kui nii võib öelda) videokaameraga. Nimelt käis fotograaf Greg Williams ühe päeva jooksul REDi videokaameraga sabas ameerika näitlejataril Megan Foxil. Saadud materjalist valiti välja pildimaterjal ja kaanepilt ajakirjale Esquire. See on tõenäoliselt esimene kord inimkonna ajaloos, kui ühe ajakirja kaas on spetsiaalselt videokaameraga loodud. Tõsine märk sellest, kuidas meediavormide vaheline piir on hägustumas. Sellel hetkel video ja foto ühendumisest ajakirjades ning kogu selle temaatika kohta lugedes ei osanud ma sellest suurt midagi arvata, kuid viimasel ajal toimunud uuendused ajakirjade väljaandmisel panevad mõtted liikuma küll.

Nimelt tegid septembri kuus koostöös CBS, Pepsi ja Time ajakirja erivälja- anne Entertainment Weekly pisikese ekraani ning torkasid selle ajakirja vahele nagu muusikat mängivas sünnipäevakaardis. Ekraan ise oli imeõhuke ning umbes mobiiltelefoni ekraani suurune. Selle asemel, et teha pildid videokaameraga pandi ajakirja videoklipid. Võibolla on tegemist hiigelkorporatsioonide meeleheitliku püüdega päästa üha väheneva populaarsusega paberajakirju kui selliseid, kuid tuleb tunnistada, et sellised tehnologilised arengud panevad fantaasia tööle küll.

Ühe sellise laheda fantaasia on välja pakkunud fotograaf Alexx Henry, kes tegi oktoobri kuu numbri  kaanefoto ajakirjale  Outside. Nimelt lasid Alexx Henry ja tema meeskond oma fantaasiatel lennata ning tegid video oma nägemusega sellest, milline võiks näha välja üks ajakiri mitte väga kauges tulevikus. Kaamera, mida selle projekti tarvis kasutati oli mõistagi RED. Alexx Henry videoga tulevikuajakirjast ning Entertainmant Weekly reaalsusega saab tutvuda allpool. Teades, mis on enamuse ajakirjade nukker saatus (enamasti prügikast), siis usun, et keskkonna kaitsjatel võib sellise raiskamise kohta mõndagi öelda olla . Eks aeg annab arutust.

Viimases videos kasutatud muusikapalad on Two Years Before the Masti “Gone Gone Days” ja El Ten Eleveni “I Like Van Halen Because My Sister Says They Are Cool”.

See on midagi nii fenomenaalset, et ma pean sellest siia ka kirjutama. Viimasel ajal olen palju lugenud ja mõelnud uue meedia kasutamisest oma väikese brändi müümiseks üle maailma. Üks väga hea ja andekas näide selle idee suurepärasest teostusest on fotograaf Chase Jarvis, kes on väga andekas fotograaf ning lisaks sellele ka üliandekas turundaja. Chase Jarvis on suurepärane näide sellest, kuidas enda ümber kommuuni loomine, inimestes millesegi usu tekitamine ning nende harimine sulle endale suuresti tagasi toob.

Chase Jarvis on juba pikemat aega oma blogis jutlustanud parimast kaamerast, mis alati sinuga kaasas on. Teisisõnu on parim kaamera see, mis sul alati kas käeulatuses või taskus on. Seda parem tähelepanek, et meil kõigil on selline iga päev kaasas- nimelt mobiiltelefon. Chase Jarvis kutsub inimesi üles selle kaamera täit potentsiaali vabastama. Chase on oma relvaks valinud iPhone. Juba ammu nuputasin, et kuhu ta selle oma igapäevaste moblapiltide postitamise ja jutuga tüürib, ning tema ettevõtmisi varasemast teades ootasingi vargsi midagi suurt. Oma sõnutsi proovis ta hulganisti aplikatsioone iPhone piltide tegemiseks, kuid ei rahuldunud ühegagi neist. Seejärel otsustas ta, et on aeg luua selline aplikatsioon, mis teeb kõike seda, mida tema tahab. Sellest sündiski Best Camera. Lisaks andis ta üheaegselt välja ka raamatu, mille huvi korral leiab siit. Kuid ka see polnud veel kõik. Lisaks sellele lõi ta kommuuni ja veebilehe, kuhu kõik oma vastsed jüngrid koondada. Täiesti geniaalne! Kahju, et mina millegi sellise peale ei tulnud.

Juba esimestel päevadel õnnestus see aplikatsion iStore tasuliste aplikatsioonide edetabelis 12ndaks tõsta ning saiti külastas esimese päeva jooksul rohkem, kui 200 000 inimest. Pole paha tulemus ühe mikrobrändi jaoks. Nagu ütleb marketingi asjadest nii mõndagi teadev Hugh MacLeod, et kui suudad leida üle maailma 10 000 inimest, kes sulle iga kuu 1 dollari maksavad, on see juba päris hea äri.

Seni tehtud parimaid pilte saab vaadata siit. Ning allpool toodud videos jutustab asjaosaline ise ka paari sõnaga oma ideest. Niiet kõik poodi iPhone järgi ja fotosid tegema

Profoto uued välgugeneraatorid on loonud täiesti uued võimalused video tegemiseks. Nimelt on Profoto generaatorite kiire laadimisaeg ning lühike välgu kestvus ühendatuna uue Canon EOS 1D Mark III kaamera kiire 10 kaadrit sekundis võttekiirusega võimaldanud teha muusikavideo. Tõenäoliselt esimene muusikavideo maailmas, mille tegemiseks on kasutatud vaid fotokaamerat ning fotovälkusid on Hypernova Sinners. See on järkordne samm foto ning video vahelise piiri hägunemise suunas. Jääb vaid kahetseda, et minu kaamera ennast nii kiirelt ei liiguta ning välk nii kiirelt ei lae. Täpsemalt saab muusikavideo tegemisest lugeda siit ning videomaterjal postituse lõpus.